tõsielusari: "Kardan oma elu pärast" 2.osa

Ärkasin meeletu karjatuse saatel, higisena, üle kere värisedes, rebisin oma silmi, kõrvu, nina, põski, suud... tirisin kahe käega juukseid, tahtsin tunda mingitki valuaistingut... kas ma olen olemas? elus? unes? ilmsi? KAS MA PÄRISELT EKSISTEERIN? jooksin ummisjalu peegli ette... tean, et mind ei ole Orkutis, Facebookis, Rate's, Twitteris, MySpace's, LinkedInis... mul ei ole isegi MSNi... äkki mind ei olegi päriselt olemas? mis TEGELIKULT toimub? pliis, pliis, pliis... annaks Google vähemalt midagigi...

Just selline postitus pealkirjaga Kardan oma elu pärast... sai 11 kuud tagasi siia blogisse pistetud. Halasin veel, et president ja sportlased on Youtubes, politsei kolib vaikselt sotsiaalvõrgustikku... Nüüd siis jalgrattatootja Scott ka... oli seda veel vaja, krt... kuhu me nii küll jõuame? mis mu elust nii saab? päästke mind! :)

Kas ma sain siis selle peaaegu aastakesega päästetud? peaaegu :) Või nagu Tarmo sinna kommis: oled nüüd poololemas :) Ehk, Lõustaraamatus eksisteerin ja külvan oma maailmavaadet nii_kuis_jaksan :) Twitteriga sama teema, säuts ja säuts...

aga põhiline on tglt see, et Hawaii Express pistis oma seemnekese Facebooki mulda. Ja kui "sõber" võib sotsiaalvõrgustikus nagu pisut devalveerunud terminiks saada, siis fänniks olemine on ikka väga soovitavav ning igati abiks ;) Me keegi ei taha ju pimeduses kombates rongist maha jääda... :)