Mismõttes ma joodik olen?

Jajah, Tuulasse samovariga ei minda, puid metsa ei veeta jne, aga aasta esimesel päeval keerasime imeilusale megalumisele Eestimaale selja ning vutt-vutt üle lahe suusatama :) nagu kodus ei saaks, eks. Sihtpunktiks siis Lahti ja Messilä.

Oma mahlamuudi kurjustükkidest rääkisin juba siin: Mõrv. Enda vägisisuusatamise (sest normaalsed inimesed pidavat mäest üles liftiga sõitma) hooaja avalöök piirdus vaid kahe trenniga: 50 minutit + viimasel päeval kihutasin enda arvates vähemalt KOLMEKA (3h)! Pärast sõbra randmelt kella piiludes selgus, et päriselus osutus see "kolmekas" hoopis tunniks ja kümneks minutiks :( Ei saa minust suusatajat.

Rajad iseenesest on sealkandis ülimõnusad. Päris MK laduille hüppetornide alla muidugi ei kippunud ka :) Ainus häiriv asi on see, et ok, ideaalses korras suusajälge on küll 100+ kilsa, aga iga krdi ristmiku peal vaid viidamajandus: a la paremale Kossujoki, vasakule Pimppimäki, otse Pillunjärvi jne. Keeruline, pagan, lähen mingile teadmata_mitmekümnekilomeetrisele ringile ja kes mind siis päästma tuleb :( Aga küsisime ja saime kenasti hakkama... Lugesin just reisil olles "Minu Nepaali" (hea!), seal maal pidavat nii olema, et keegi ei taha sulle eitavalt vastata, negatiivseid emotsioone tekitada... Küsid, kas punkti B siitkaudu saab, vastuseks kõlab alati rõõmus: "Jah!" No põhimõtteliselt ju maakera ümmargune, ega nad valetagi :D Põhjanaabrid andsin õnneks ikka täpsed suunad kätte.

Messilä mäevärgiga jäi ülejäänud seltskond ka vast enam-vähem rahule. Vana mõisa südames paiknevad 10 rada (pikim 800m) on keskmisele tasemele kindlasti ok.

Aja ülejäägiga otsustasin käituda nii, et lähen ostan endale mingit kohalikku lugemist. Janne Ahoneni paljastava "Kuningaskotka", hokiäss Jari Kurri memuaarid või hoopis legendaarse telekommentaatori Antero Mertaranta "Siinäpä se!". Õnneks/kahjuks teele jäänud raamatupood ei sisaldanud ühtegi normaalset sporditeemalist üllitist. Küsisin müüjalt viisakalt, et saakeli, andke mulle mingi kohalik tegija bestseller siis... Tüdruk mõtles sekundi ja lajatas: "Ihan varmasti tämä!" ja sundis mu euromündikesed vahetama "Juoppohullun päiväkirja" vastu. Edasikaebamisele see käsk igatahes ei kuulunud... Ju mu välimus ja see joodikuvärgeldus moodustasid tema silmis täiuslikkuse meistriteose :D

Nagu hiljem selgus on "Joomahullu päevaraamat" peale rootslaste ja norrakate, juba ammu-ammu ka meie keelde tõlgitud... Kusjuures ka järjed olemas ja siin top-is ja värki... kus krt ma küll elanud olen? :) Tuleb välja, et tegijate tiim käis Copterlinega Tallinnaski, said rikkalikult süüa-juua ning pidid "mingis suures raamatupoes" õnnelikele eestlastele pühenduseks raamatutesse suguelundeid joonistama :) Vägev. Raamat ise keerab minimaalselt igas peatükis ikka mõnuga vindi üle. Aga nuh, üle 150 000 eksi müünud päevikukese lugemisega saab suures plaanis korraliku kõhulihastetrenni.

Paberist sixpacki treener ja minu esimene fixie (tänud naisukesele, kes selle raamatupoe kõrvalboksist leidis).