Kuidas mu väiksem pruunsilm talve maha magas

Käisin eile kallitega Estonia Talveaias Antonio Vivaldi "Aastaaegu" kuulamas. Ooper-Kvartett oli teose seadnud minimaalseimale koosseisule, millega seda väidetavalt võimalik originaalis esitada, ehk siis sooloviiul, viiul, vioola, tšello, klavessiin. Lisaks luges Jüri Aarma pausidel Antoniopoisi enda sulest pärinevaid sonette.

Räägitakse, et see Vivaldi teos on tõenäoliselt enamiku "mittemuusikute" lempar. Iga "harilik" on võimeline kaasa ümisema ja hiljem kontserti kiitma/kritiseerima... Siin ma nüüd olen :)

See selleks. Väiksemale pruunisilmsele igaljuhul meeldis niiväga, et TALVE ajal magas juba pea emme süles sügavat und... :) (talv on aastaaegadest viimane) Äratada ka ei julge, teades väikemehe pahurusastet, kui teda muusika kuulamisel segatakse... Mõni sekund enne lõppu kergitas mehehakatis oma pea, nagu allveelaev periskoobi, vaatas tõsise näoga ringi, pisikesed käed plaksutamisvalmisolekus no1. Oleks nagu tahtnud öelda, et kui midagi tõeliselt nautida, siis saab seda teha vaid suletud silmadega.

Aga, et ma nüüd seda geige spielenit kuulates liiga mömm, pehmo ja eunuhh ei tunduks, siis on veel üks hoopis teisest teemast lugu, mis kord aastas kõhus liblikad täiega lendama paneb... Ei, ei, ei ole James Blunt, ei ole Marilyn Manson, ei ole Linkin Park, absoluutselt muu elu... hoopis René Eespere loodud Tartu Maratoni hümn. Seda just suusamaratonil. Rattaüritustel jätab millegipärast külmaks. Kui veebruari keskpaigas Otepääl Tehvandi staadionil toimuval spordipeol stardikangas tõstetakse ning selle mussi saatel rajale pääseb, see on tõeliselt ülev tunne... aga eks mees teab, mida teeb ja kuidas inimestele südamesse pugeda ;) Ärkamisaeg ju Eespere looming... krt, mul tekkis praegu sportlik huvi, et mil moel Tartu Maratoni asjapulgad selle hümni endale ikkagi said. Uurin välja :)