Maavärin ja saatus...

Abruzzo piirkonnas asuv L'Aquila linnake, mis oli kohutava, kuni 6,3 magnituudise maavärina epitsentriks, paikneb meist vaid tühised 150 kilomeetrit.

Peale telekanalite 24h liveuudiste (pisteliselt ka MTV Italia) ei ole siin otseselt mingeid mõjusid tunda. Inimesed loomulikult räägivad sellest koledusest ja eile nägime trennist tulles kiirteel lõunasse suunduvaid päästeteenistuse autosid. Kilomeetrite viisi vilkuritega Land Rover Defenderitest kuni kõiksugu kiirabimasinateni välja...
Kurb. Väga kurb.

Tugevad maavärinad on Itaalias vist üsna haruldased, Abruzzo katastroof on karmimaid pärast 1980, siis hukkus 2700 inimest :(

Sellegipoolest ei kipu kohalikud kusagile mujale oma elukohta vahetama. Kodu on ikka kodu.

Tihti taban end mõttelt, et kui palju me ikkagi saame ise oma saatust määrata? Võib ju mõelda, et hoolikas ettevalmistus ja kindel usk enese võimetesse annab lõpptulemuse, mida kutsutakse vedamiseks, aga ikkagi... Pole küll mingi fatalist... Juba sünnikohta ei saa me ju valida. On see kusagil jääpankade vahel või palmide all? Tunned, et sa pole kodus, murrad raamidest välja, aga võõrastele ei saa sa kunagi omaks, omadele jääd alatiseks võõraks... (Angela Aak on siin muidugi liigne äärmus, mingis mõttes küll sama teema, või kordades kurvemgi veel)

Kohalik MTV näitab söögi alla/peale uut Depeche Mode "Wrongi" Ülikõva laul ja video. Mulle sümboliseerib just sellist valel ajal vales kohas olemist... Saatus teeb pisikese haagi ja kõik ongi VALE, VALE, VALE... I was in the wrong place at the wrong time...