Eile äratati mind siis
maasika_mascarpone_tordiga, nämmmma :) Naisuke ja väiksem pruunsilm laulsid ja puha... Edasi mõtlesin, et lähen vaikselt üheksast pisikesele rahulikule rattaringile, aga no ei õnnestunud :) Kõigepealt, nagu teame, tõelistele meestele lilli ei kingita, mina sain loomulikult ühe suure valge roosi, mis ilusti ratta külge kinnitati. Sünnipäevahommikusest üksinda veeremisest sai kuuese pundi lõbus, nalja ja tögamist täis pooleteisttunnine mõnus sõiduke.
Edasi istusime oma rendilanciasse ja täiega Siena poole teele.
Kujutage ette, et olete sündinud Lasnamäel (ei pea just nii radikaalne olema, misiganes linnaosast võib jutt käia :). Kui küsitakse, teie päritolu kohta, siis esimesena nimetate alati Lasnamäed. Järgmisena mainite Tallinnat ja alles siis olete eestlane. Just nii on Siena elanikega. 17 erinevat
contradat, ehk linnaosa, on need mille üle uhkust tuntakse.
Sinna imeilusasse Toskaana linnakesse olime teel, nautima Serie A, Itaalia kõrgliiga jalgpalli.
Siena – Rooma Lazio. Eelmise mängu olid sienakat võõrsil 0:3 kaotanud. Momendil asub kodumeeskond tabelis 13. kohal, pealinna klubi leiame 8. realt. Viimased olid muideks just kuulsat Juventust loputanud...
Kohale jõudsime 2 tundi enne kick-offi, lubasime endale statka ees väikese kohvi ja saiakese. Ümberringi kogunes kahtlaselt palju helesinistes värvides Lazio poolehoidjaid. Võtsime siis oma varem ostetud (tnx, Margus) piletid näppu ja sisenesime õigest väravast tripkale. Turvakontrollid värgid, 3x ID-kaardi näitamist ja olimegi pisut räsitud staadionil oma istekohti otsimas. Ja no andke andeks üllatust... Ümberringi mitme meetri kõrgused traataiad, isegi meie kohal haigutasid võred, et keegi midagi pähe loopida ei saaks... Oh õnnetust...
Apppiiiii, me piletid olid roomlaste sektoris :) Sienalaste jaoks said meist hoobilt vihatuimad inimesed maailmas. Vähemalt sel päeval ja 2 x 45 minutit!
Ümberringi mattus kõik vaikselt helesinisesse Lazio värvidesse. Hea, et meil enne mängu polnud aega Siena särke osta. Vihased lihaselised tätoveeritud Rooma skinheadidest poolehoidjad oleksid meid vist sealsamas tükkideks rebinud :)
Ja siis hakkas juhtuma. Vahepeal tundus, et saan kuulmiselunditele püsivad kahjustused. Niimoodi lauldi, röögiti, karjuti, kisendati, trambiti. Appi võeti jalad, käed ja kõik muud kehaosad, mis vähegi häält suutsid teha. Hiigelsuured lipud, loosungid. VÄGEV!
Pidime oma sienafännideks olemise imekiiresti pisikesele paberile kirjutama, selle tuhandeks tükikeseks hakkima, sealsamas alla neelama ja minutiga ära seedima. MITTE KEEGI ei tohtinud teada, et meil võib kodumeeskonna löödud väravate üle hea meel olla :)
Siena võitiski, 2:0! Meie istusime tasatasa :) Ei piiksatanudki. Tegelikult vahetpole. Lahe oli.
Veel tähelepanekuid:
* tundub, et KÕIK jalgpallihaiged roomlaste poolehoidjad on kohustatud suitsetama.
* jalkasõnavaraks piisab karjumisest:
Mamma mia! või
Vaffanculo! Vaffanculo! (tõlget trükimust ei kannata :)
Veel jõudsime Euroopa üheks ilusaimaks väljakuks tituleeritud
Piazza del Campol ühe pitsaviilu sisse ajada ja lonksu veinikest maitsta. See 1100. aastast Siena avaliku elu keskpunktiks olev plats on m-u-l-j-e-t-a-v-a-l-d-a-v!
Santa Maria dei Servi imeilusate altarimaalide vahel panime mu kallile äiakesele pisikese küünla (nuuks...) Nii kui kirikust välja astusime vuhises kiiiiiiiiiiiiiiiiiiuksti treppi oraanž
Lamborghini Murcielago.
Hoplaaaa! Kas nii lihtsalt käibki? :) Mulle vä? Varjatud kaamera? No ei ole elus kõik nii simpel :) Muskelauto lahkus kummide vilinal 7 seki pärast :)
AGA nagu õiges teleshopis! SEE EI OLE VEEL KÕIK!
Meie naisrattakunn no1,
Grete Treier, kellest kirjutasin kunagi
siin. Saatsis mulle imeilusa sõnumi:
Tanti auguri a te, Priit! Piccola novita: aspeto bambina/bambino il ottobre :)
TUBLID; TUBLID; TUBLID! Retsept! Respect! Nüüd me mõistame, miks hooaeg peab vahele jääma... elu, päriselu tahab elamist. Õnne, õnne!
