Kas koer on peremehe nägu?

Nu nii, otsus tehtud. Majandussurutise tingimustes andsin kodusele lemmikloomasurutisele järele. Perre võetava neljajalgse sõbra tõug otsustet.

Küsimus, et kas koer ja peremees lähevad/on ühte nägu? Varem nagu ei osanud sellele väga tähelepanu pöörata, aga krt seda teab :) Valimisprotsessi käigus selgus hulga spetsiifilisi kriteeriumeid, millest lähtudes saad endale sobiva tõu. Ok, visuaalsele sarnasusele just otseselt ei pretendeeri, samas elustiilist ja iseloomust leidub nii mõnegi sarnasuse...

Tänapäeval on igavesti sefid veebipõhised koerakalkulaatorid. Parim tulemus, mida erinevaid variatsioone katsetades sain:
küsimus: kui palju kavatsed koerale aega kulutada?
vastusevariant: 10minutit hommikul ja 10 õhtul
tulemus: Iga koer vajab enam tähelepanu kui 10 minutit päevas. Võta parem kass :)

Kuna põhiline surve uue pereliikme saamiseks tuli nooremalt võsult, siis temaga koos veetsime netikoerajutte põrnitsedes pikki pikki õhtutunde. Lõpuks käisime ka mingitel võistlustel kohal, et erineavaid tõuge lähemalt tsekkida.

TOP3 seas olid vahelduva eduga akita, siberi husky, tiibeti mastif. Väikemees oli husky kohta erinevatest allikatest välja lugenud, et see hüpnootiliste silmadega koer on krooniline põgeneja. Peale paari pisarat tõmmati siberlane julmalt listist maha.

Tiibeti mastif sai oma põhilised plusspunktid just superhüper tervise, hüpoallergeenilisuse ja spetsiifilise “koera lõhna” puudumise eest. Endal tekitab TIIBET ikka väga tuegavaid emotsioone... sest tähestikus tuleb peale tiibetit kohe EVEREST :) Eriti võimendus see, peale Göran Kroppi raamatu Ultimate High: My Everest Odyssey lugemist. Põnev jutustus mehest, kes istus Stockholmis rattale, ladus järelkärusse kõik eluks vajaliku ning väntas Everestile. Ronis ilma hapnikumaskita tippu ning sõitis rattaga koju tagasi. Aga enne Everesti RAAM 2010. Tark ei torma. Künnapi alpinismikooli jäin sel sügisel taas hiljaks :)
ups, koertest ju kirjutasin

Nii, aga tiibetlane oli liiga valvekoer või ei mäletagi täpselt miks, aga listist ta salapärasel moel kadus.

Akita oli ka väga potentsiaalne esikohapretendent.
Eriti peale hästi südamlikku lugu koerast nimega Hachikō, kes saatis oma peremehe igal hommikul tööle ning õhtuks tuli talle raudteejaama vastu. Ühel päeval kutsus vanajumal isanda lõplikult enda juurde. Akitakese jaoks oli ta sõber ikkagi järgmiselt rongilt maha astumas. Nii käis Hachikō 10 aastat iga päev raudteejaamas oma peremeest ootamas. Nuuks. Uskumatu truuduseavaldus. Shibuya vaksalis seisab tänapäeval lojaalse neljajalgse pronkskuju.

Meie listist kadus akita vist põhiliselt tänu Jaapani taustale. Kuidagi võitluskunstide maik oli juures :)

Jutu algusesse naastes, et kui sarnaseks ikkagi peremees ja koer saavad? Juba mingite enamvähem sobivate tõugude valimisel hindavad inimesed vääääga erinevaid omadusi.

Ei kujutaks mingil moel end mehhiklaste chihuahua ehk maakeeli tsiwauwa peremehena ette :) Kutsa, kelle nahas vist paljud maailma mehed oma salaunistustes vabalt ringi uitaksid, et vaid parishiltonite ja breatneyspearside rindade vahele pugeda. Tegelikult on see maailma väikseim koerake hästi armas, tänu suurele südamele saab tavaliselt nimeks Rambo või Macho või miskit muud analoogset. Uhkele Olgale siiski ei soovita ;)

Samas on ka kõige krantsim krants lõppkokkuvõttes eluarmas ja kui temast hoolid, siis hoolib tema sinust... Vahepeal mõtlesime ka varjupaiga mõtteid.

aga finaal:

ALASKA MALAMUUT - maadeuurijate ustav kaaslane. Võimas, laia rinna ja üle 63cm turjakõrgusega kelgukoer. Intelligentne ja sõltumatu. Väärikas. Sõbralik, samas hirmuäratav. Kiinduv. Mitte ühe_mehe_kutsa.

Loomulikult pruunide silmadega ;)