Oleme 8 aastat järjest igal kevadel paariks nädalaks stepsli seinast välja tõmmanud ning teistmoodi puhanud. Teistmoodi tähendab, et mitte puhkusepaketiga palmi alla ega mitte just maantee äärde hääletama... hoopiski pakime rattad ning kütame lennukiga kusagile Vahemere äärde, pakime rattad lahti ning mõõdame pundiga asfalti, täiel rinnal, ńaudime kiirust, naudime vabaduse tunnet, naudime pingutust, laseme oma kõrvu hellitada teiste ratturite tervitushõigetest, tunnetame autojuhtide mõistvat suhtumist, kaifime päikese paitust, teades, et kodumaal on nagu ikka +5C ja vihm, lobiseme maast_ja_ilmast, gurmaanitseme kohaliku köögiga, ahmime kunsti ja kultuuri, tugevamad vaatavad härjavõitlust, nõrgemad suurt jalgpalli :), loeme raamatuid, degusteerime veine, venitame, ujume, šoppame, hoolsamad tegelevad lastega ja, ja, ja veel sõidame rattaga, kihutame velodel, veereme vokkidel...
2002 Vinci, Toscana, Itaalia
2003 Lorca, Hispaania
2004 Šibenik, Horvaatia
2005 Palma Nova, Mallorca, Hispaania
2006 Montaione, Toscana, Itaalia
2007 Alicante, Costa Blanca, Hispaania
2008 Orbetello, Toscana, Itaalia
2009 Montepulciano, Toscana, Itaalia
Kogun siia nüüd mõned kaootilised mõtted meie eelnevatest laagritest:
et kõik algusest ära rääkida, siis traditsiooni avapauk anti Allan Orase sügisese Itaaliast otse Hawaii Express tiimi plärtsatamisega. Mees pidi eelseisvaks hooajaks kusagil põhja laduma, me ei saanud teda aga ometi üksi külapeale lasta :) Võtsime tulevase elukutselise Grete Treieri, tema ihukaitsja :), treeneri ja abikaasa Edgari, tulevase Arctic Sport Director Sportif Tanel Lepmetsa, tulevase Hawaii rattatiimi hinge, polaarhundi ja trekikunn Virgo Neeme ning veel mõned ustavad velosõbrad punti ja esimene kevadlaager saigi märgi maha. Asukoht loomulikult Toskaana, kant, mida Allan nagu oma viit sõrme tundis.
Transaks sai kahe sohvriga suuuuur buss. Natuke (ok, palju) piinarikas sinna- ja tagasisõit kujunes, aga selle eest oli meil kohapealne liikumisvahend omast käest võtta...
Ei meenu, kas sel ajal ka mingeid läbisõidupiiranguid ja tunni/kilometraažikettaid eksisteeris, aga kohale jõudsime igaljuhul järjepanu valu andes. Austrias korra peatusime, õhk nagu oli soojemavõitu, aga mitte midagi erilist. Ööpimeduses leidsime oma sihtkoha üles ja kobisime põhku (mitte otseselt, ikka voodidvärgid olid :) Ja vot järgmine hommik ei lähe meelest. Luudkondid veel kodumaa lumest ja lörtsist kaitseseisundis, aga meid tervitab suur päikesekera ja üle 20C soojakraadi... super,
Elasime mäe otsas, imelise vaatega Pistoia linnale. San Baronto külakese lähedal. Vincist 6km kaugusel. See tähendas, et kõik trennid algasid kerge downhilliga ning lõppesid kuuekilsase tõusuga :) + lõppu veel maasikas ultimo kilometro 20% tõusunukiga. Seda viimast sai mõnigi mees ratast käekõrval lükates vallutada. Kodutõus iseenesest midagi hullu ei olnud, keskmine 5%-7%. Rahulikus tempos ideaalne. Tõeline ratturite paradiis. Nädalavahetusel sõitis seda marsruuti 8 000 - 10 000 velosipedisti! Alates mtb-proffidest, kes "raske rauaga" vaikseltvaikselt jõutrenni tegid, kuni lõpetades 70 aastaste villastes sõiduriietes vanahärradega.
Giro d'Italialgi on seda San Baronto tõusu_laskumist korduvalt vajutatud.
Siit saab midagi aimu:
Esimesed trennid on alati sellised rohkem soojenduseks. Viiakse oma raske raha eest soetatud kaherattaline sõber pisikesele jalutuskäigule. Pingutada kohe peale kliima järsku muutust ja pikemat reisi pole väga mõtet, haiguseuss on kerge sisse pugema.
Käisime alustuseks Allani eelmise koduklubi Monsummanese-meestel külas. Treener vaatas uuele Hawaii lipulaevale näkku ja ütles silma pilgutamata: "Mees, sul on 3kg ülekaalu!" Ütleme nii, et kui oleksin oma 80+ kiloga seal koheselt jutu ivale pihta saanud... siis kuskohast võetaks need vägilased, kes mu siiamaani rattasokkidele naelutatud pilku veidi kergitaksid :)
Aga laksud sain sisse enivei. Lõunamaameeste põsemusidega ei olnud ma varem eriti kokku puutunud :D Mitte, et ma mingi homofoob oleks (jätkuvalt usun, et need, kes väga radikaalselt omasoohimuraid asjapulki hukka mõistavad, neil endil pisike alge ajab vaikselt sõrgu laiali ja siis üritatakse läbi meeleheitliku viha ning eituse ennast petta :), aga kuidagi võõrastav oli tervituseks kõikide saapamaapoistega põski kokku ajada :) ja see vist paistis natuke välja ka...
Aitab tänaseks :)
Lugusi jätkub veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar