6C, paduvihm, si**, ta** ja jo*tvajuma** - L'Etape du Tour

L'Etape du Tour. Tour de France'i etapp. Alates aastast 1993 on tuuri korraldaja ASO võtnud France'i kavast ühe päris etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem ette võtab, ajavõtt, kohad, vanuseklassid, ikka võidu peale. Stardimaks 70€ (2015 algas 80€), trass suletud, pasta-party, expo, nänni(selja)kotis särk-värk, rajal söök-jook-geel, finišis taas pidu ja pillerkaar, nagu päris noh.

Mitu aastat olen ikka seedinud, et minna või mitte. Seekord murdusin. Tänud sõpradele, eelkõige Virgo Karule ja Jaan Raivetile ;)

Regamist ei saanud võrrelda Vasa hullusega, kuigi algus tundus sama tempokas olevat, anti mingi online järjekorranumber, tuhandetes ikka... Kokku lasti peale 13 500 rattafanatti. Sain kenasti hakkama. Stardigruppidesse jaotamiseks tuli oma varasemad sõidutulemused sisestada. Laksasin rivitult siis kõik hullused üles, alates Trondheim-Oslo 540km non-stop avg 35.5km/h veeremisest, Paris-Dakarist, kuni Tartu Rattarallini välja. Ja ülla-ülla, saingi päris ok stardinumbri, lausa teise punti :) Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et ei mingit händikappi, Eesti harrastajate tase on ikka kuradima kõva. Siinsed 44km/h keskmised kiirused on küll tasasel maal saavutet, aga vunkijad oleme me ikka väga kõvad :)

Etapp oma pikkuselt polnudki midagi jubedat, pelgalt 148km. Asja tegi, aga veidike komplitseeritumaks rajal paiknevad tõusunukikesed. Algatuseks 2 x 3kati põksu (2.6km 6.7% ja 2km 7%), siis HC (Col du Tourmalet 17,1km keskmine tõusuprotsent 7,3%) + finišitõus taas HC (Hautacam 13,6km avg 7,8%)!

Otsustasime viie sõbraga teha sellise kiire nädalalõpu. Reedel lennukiga Gironasse, sealt kahe autoga Lourdesi. Väike võidusõit ja esmaspäeva öösel tagasi. Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et oleks ikka pidanud ka Touri ennast vaatama jääma, vähemalt ühte etappigi. Sügisel plaane tehes, olid veidi teistsugused mõtted.

Reede õhtul kohale jõudes valitses ümberringi ikka korralik leitsak. 35C sooja. Sättisime ennast elamisse, rattad kokku ja linnapeale laiama.

Järgmisel päeval tegime paarikümnekilsase rahuliku sutsaka, et kas varustus ikka toimib, lennutransa üle elatud. Peaaegu ok, välja arvatud üks puruks keeratud sadulaposti polt ja kõver raamikõrv. Ette rutates võib öelda, et raamikõrvamehe vokk pidas kenasti testisõidu vastu, kuigi, jah, stardis otsustas ikkagi täiega solvuda :), et mitte öelda murduda... Stardini tund ja suht rariteetsele Itaalia rattale uut raamikõrva leida, mission impossible. Ei kadesta.

Hommikul arvestasin nii, et tunnike enne stardipauku ikka enam-vähem valmisolekus no1 olla. Ja no nagu ikka, kui Arno isaga koolimajja jõudis oli koridor juba paksult rahvast täis :) Kuna mu lapsepõlvekodu aadress oli Nõukogude Liit (imelik, vene keeles polegi sõna "kodu"?), siis läks käiku plaan B, Не имей сто рублей, не имей сто друзей, а имей одну нахальную морду! (pole tähtis, et sul oleks sada rubla, või sada sõpra, piisab ühest nahaalsest näolapist) Ühesõnaga pressisin ennast ikka esituhande sisse ära. Koridor oli suhteliselt lai. Andis lootust Scott'ike esimeste kilsadega kenasti pundi etteotsa ära sättida.

Ilmaga vähemalt esialgu vedas. 18C soojapügalat. Stardist panime kuiva asfaldiga minema. Erinevad prognoosid näitasid, et võib-olla napilt pääseme ka üle Col de Tourmalet.

Stardipauk. Keegi ei liigu. Minut möödas. Ikka null virvendust. No kamoon. Vaatan majade vahelt pikalt kaugele ette, rattureid lausa tuiskab ükshaaval, sabad sirged... no mida? Ja siis saan poindile pihta. Vahetult peale stardijoont läheb trass mõne meetri laiuseks (pigem siis kitsuseks :) Nagu live ülekanne krdima "300" võtetelt Termopüülide kitsasteelt, Leonidast pole küll veel näha... Sinnamaani tipa-tapa ja siis saad alles vabas vees laksata... Edasised 5-6km tuli ikka korraliku slalli kühveldada, pea lenksu all, et esimestele kandadele jõuda. Õnnestus.

Ümberringi olid ikka täiesti ratturite moodi sellid.  Kaks 3-kati põksu kannatasin ära. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)

Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.

Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja monumendid. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.

Jään hetkeks seisma, tõmban kileka selga. Nüüd on mõnus. Väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, Oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...

Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest.  Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.

Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.

Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...

Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab minu eest lenksu ringi ja ma veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?

Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.

Finiš!

Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kle, päris lahe üritus ju :) Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.

http://www.strava.com/activities/168847857

Tahtejõu Tuur - aitame koos ühel karmil unistusel täituda!

Tahtejõu Tuur

Tahtejõu Tuur on selline nõksa venitatud nädalavahetus, sõidame jalgrattaga 750kilsa ümber Mandri-Eesti! 3 x 250km! Sügisilm, taevast valab vihma, rahet ja pussnuge, raju vastutuul, napid miinuskraadid... Kõlab nagu jõhker värk?

Ongi jõhker, aga jutustan enne ühe loo ja siis otsustame, et kui karm on ikka päriselt karm.

Mu armsad sõbrad, kes te terve krdima 12 kuud aastas rattaga sõidate, jooksete või suusatate, kallist varustust sebite, lõunalaagreid värke väisate, mööda maailma ringi võistlete jne ikka, kõik ikka selleks, et naabrimehele pähe panna :) Kutsud teid laupäeva varahommikul ühistrenni, ja hoplaa terve armaada  silm_punnis_peas täies elujõus mehed-naised vabatahtlikult asfalti mõõtmas, tundide viisi. Tglt chill, tore, et enda tervisest hoolitakse. ..

Aga, võtaks kokku ja teeks selle hooaja lõpetuseks midagi natuke teistmoodi!?

Pinginaaber tuli ühel hommik tööle ja rääkis mingist kutist, kellega oli rattapaunal kohtunud. Vennike pidavat nädalas 20h trenni nühkima, kuus teeb see kokku lausa 80 tundi! Pole paha. Vastupidavusala tippude jaoks on need karmid, kuid suhteliselt seeditavad numbrid. Meie jutt ei käi aga eliidi kohta, isegi mitte harrastusportlased ei ole teemaks, jutt on 6 aastat tagasi Supermoto Eesti meistrivõistluste etapil rängalt kukkunud ja alakehast halvatuks jäänud Raunost. Need tunnid sõtkub mees maha tavalise ratastooli külge installitud esiratta ja väntadega 50kg kaaluva monstrumiga. Päevas tavaliselt  10-100km. Iga ilmaga. Lubja mägi ja Tabasalu tõus ei ole takistuseks. Vot see on karm. Mina oma 6kg süsinikratta ja elektroonilise käiguvahetajaga vingun, et jooksud ei mätši rattaraamiga, peab vist kleepsud tellima... Hallloooo, eks

Rauno Klausen

Saime kokku, rääkisime maast ja ilmast. Mees tahab areneda, võistelda, alustada Filter eraldistardi etappidega ja jõuda (para)Olümpiale välja. Ma usun, et jõuab. Sellise tahtejõu pealt jõuab. Ainult, et praeguse „rattaga“, null võimalust. Uus võidukas maksab suht ulmehinda, alates ~6000€. Aitame tal koos sel unistusel täituda!

Tahtejõu tuur  24.- 26.10 (R, L, P)
ring ümber Mandri-Eesti

750km
Maanteeratas
keskmine päevateekond 250km
Keskmine kiirus 30km/h

Osalustasu 75€ (10km = 1€) on 100% sihtotstarbeline annetus Rio 2016 paraolümpiale pürgivale Raunole käsiratta ostufondi
Kogu tuuri kamad, saatemasin, varukummid, teepealne söök-jook loodan sponsoritelt välja kaubelda.

Kes ikka üleüldse ei taha ennast füüsiliselt ühekski etapiks välja ajada, solidaarsuse märgiks tahtejõudu näidata,  ratas talvekorteris ja teised sada häda ning miljon vabandust, siis saab ka lihtsamat vastupanuteed minna,  osaleda  virtuaalselt oma aasta jooksul kogutud kilomeetritega.  Anneta palju süda ütleb või hing ihaldab.

Loodan, et see ettevõtmine annab natukenegi inspiratsiooni, võib-olla igapäevased olmeprobleemid ei tundugi enam probleemid, ning suuremad jamad on hoopis võimalused ja hoovad, millegi südamelähedasema poole liikumiseks...  Tegelikult on kõik võimalik. Julge ainult unistada. Ära loobu, ära anna alla!

Rauno unistuste ratas

Täpsem info registreerimise ja annetuste kohta siit www.tahtejõutuur.ee

Rauno üks suurimaid inspiratsiooniallikaid tema karmi saatusega toimetulekul on olnud Itaalia endine vormeliäss Alex Zanardi lugu

TOUCH THE SKY from tim hahne on Vimeo.

Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas

Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.
Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Misiganes põhjusel ma arvasin, et tuleb selline asi ka vähemalt kord elus ära proovida. Regamine läks ludinal, panin kella, ok tglt telefoni ikka, hommikul 9 tirisema, tegin tassi kohvi, võtsin vasaloppet.se saidi ette, 2x refresh ja babahh: You’ve now booked your place in Vasaloppet March 2 2014. You will receive an entry code in order to fulfill your registration. Kuna eelmine öö oli pisut pikaks läinud, siis kobisin tagasi põhku. Peale lõunat ärgates oli suht üllatav spordiuudistes sellist pealkirja lugeda: Võimas rekord: Vasaloppeti põhisõidu kohad müüdi välja 10 minutiga. Kokku lasti peale 15 800 vägisisuuskurit. Nii kiiresti pole Vasaloppeti kohad veel kunagi lõppenud.
Et siis napikas.

Sügisel lohistasin ennast argipäeviti ikka ratta seljas tööle. Nädalalõppudel proovisin suusarulle togida. Veloga on lihtne, see täidab korraga kahte eesmärki, transpordivahendina ok ja trennid ka tehtud. Koju sõites pisike paun lisaks ja mahtu aga tuleb. Suusatamisega on loodkehvemad. Et minu eas veel eraldi trenni teha, keeruline :) Eriti imelik on tulla liibukates ja rattaga töölt koju, võtta väike suutäis ning siis öelda kallitele, et nüüd lähen nagu trenni, päris trenni. Suustama :) Pagan, sa ju tegid just sporti, kõlab vastuseks. Ei, ei, te saate valesti aru, ma tulin lihtsalt rattaga töölt, aga nüüd lähen Vasaks valmistuma :)

Keerulised lood. Mõtlesin, et olen kaval, sebin offroad rullid või midagi ja lohistan ennast nendega tööle-tagasi. Uurisin Vasa võitjalt, Suurelt Raulilt endalt, et mis ta sellisest kavalast lükkest arvab. Ulle kergitas kulme, muigas ja vastas, et eks ma linnapilti ju värvilisemaks teeksin küll. Tea, kas pidas vikerkaarevärve silmas...
Igatahes, sain isegi mingid skike-nimelised testida, aga need nägid nii robustsed välja, et ma ei julgenud teisi päriselt jalgade otsa ajadagi :) Vägev plaan crashis kiiresti kokku.

Ega väga variante polnudki. Rohkem autosõitu, mõned varahommikud Lillepi ringil ja siis juba kasutasingi ära igat kuradi lumesentimeetrit. Desurekid lausa karjusid mu all, kui nendega mööda valge härmatisega kaetud kände ja käbisid 3km/h SUUSATRENNI tegin :) Mõned pärissuusatajad said mu üle ikka vast korralikult naerda :)

Kui eelmine sügis-talv tuli kuus ~1000km ratast, siis nüüd kuivas see kilometraaž täiesti kokku. Omaette business oli olematul lumel suusatamise nautimine. Valus. Eriti siis, kui päike paistab lagipähe, lükkad kergliiklusteel paaris ja vastu tuleb punt rattureid. Enamus tuttavaid. Keegi ei mõnita, ei mõnita, ei mõnita...

Pisike kirss tordile - Tartu Maraton jäi ära :( No tule taevas appi talve. Kuskohast ma nüüd endale normaalse Vasa stardikoha saan? Indrek Kelk ja co küll võitlesid vapralt viimase veretilgani. Alternatiivid Võrtsu peal jne, aga si*ast ikka saia ei tee.

Finaal oli see, et paar nädalat enne Vasaloppetit jäi meile ainult Pirita 4km ringike ning Trummi 2km kunstlumerada. Pirtal panin ühe võtmetrenni ka, 4,5h, 18 ringi ja 70km! Tunne oli nagu päris. Vasaks valmis! Normaalsed inimesed sõitsid ratastega ja seda täiesti kuival maanteel...

Äkää, ei, asi oli liiga ilus, et olla tõsi. Nädal enne suurt starti saatsid sõbrad siis mulle ühe järve pildi. Millegipärast ise sajaga naerukrampides. See järv olevat Vasaloppeti stardipaik Sälenis. No tere hommikust, na*ui! Päriselt! Kui ka see üritus nüüd ära jääb, siis ma ei tea, keegi igaljuhul vastutab. Kellest ma jagu saan? Keegi saab karistatud. Parem mitte ette jääda!

Õnneks ei olnud asjad muidugi nii hullud. Rootslastel füüri jagub. Võeti appi helikopterid, tassiti tonnide viisi kunstlund laiali. Stardipaik tõmmati paljaks, aeti torud maasse, vesi minema ja lumi peale tagasi. Pole probleemi.

Selle möllu peale halastas isegi Ilmataat isiklikult. +7C soojakraadid said kenasti nulliks ja stardihommikuks näitas prognoos lausa -4C, millest päeva peale pidi saama 0 kuni +1C. Plaan oli lasta Tallinnas suusad ära määrida ja kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis nii ka jätta. Sõbralt sain kaasa veel ühe paari Fischer Zerosid, mida siis värske lume puhul kasutada plaanisin.

Laupäeval jõudsime oma pisikese jõuguga kenasti laevaga Stockholmi. Mõnisada kilsa autosõitu lisaks ning supsti elamises. Edasine logistika oli plaanitud nii, et peretuttavad, kes matkabussiga juba mõned päevad otse Vasa stardipaigas elasid, lubasid mind ka ööseks enda juurde horisontaali. Pole muretseda vaja, hommikul puder sisse, paar sammu, suusad alla ja tuld!
Pidime õhtul Moras kokku saama ja koos Sälenisse liikuma... ja siis hakkas taas pihta :)

Lund aina sadas ja sadas. Vahepeal viskas temperatuuri plusskraadidelt nulli peale. See tähendas omakorda, et teed olid padulibedad. Ootan Moras pikisilmi matkabussikest, sedasma, mis kusagil paksude metsade vahel kõrini lumes kinni istus ja kohaliku traktori halastust ootas :) Edasi veel mõned tunnid hirmu, ketid ratastel ja värgid ning supsti 12 öösel olimegi stardikoridori kõrvale maandunud. Veidike vaidlemist, sest mingi kohalik koll arvas, et meie parkimiskoht ei olevat päris see õige, aga kuna sõber oli seal juba 3 ööd hakkama saanud, ja me juured ikkagi otse suurest NSVLiidust, siis iga kapitalisti esimeses hoiatuse peale päris verest välja ei löö, eks.

Ühesõnaga, kogu selle möllu juures ei olnud mul pisematki mõtet oma suuskade pidamismäärde pärast muretseda. Pulber libiseb ikka. Tahke läks pidamiseks. Mis täpselt, ei tea. Aare Metsa parem käsi Karel tõenäoliselt teadis, aga seda enam ei küsi talt, kunagi :) Ilmateadet küll vaatasin, veits nagu oli soojemks läinud, aga hommikusk ju -4C. Panin ennast seda muinasjuttu uskuma. Ette rutates ütlen kohe ära, et hommikul laiutas ümberringi 30cm värsket pakkivat lund. +1C! Tore...

Free wi-fi ei lasknud kohe uinuda. Öösel käis mingi hull sahmimine. Õues siis. Vist ikka magasin veidike... kuni...

TUHHH, TUHHH, TUHHH!!! Mataki, mataki, keegi peksab matkabussi uksele! Krt, mis kell on!?! Ähhh? 4:30! Mis toimub? Uuesti tahab võõras ust eest ära tõsta. Seekord veelgi jõulisemalt. Mõtlen, et kui peremees ei reageeri, siis mina pole ka volitatud siin lahtiste uste päevi pidama. Hetkeks vaikus ja siis röögatus: "Nad ajavad meid treileri peale!" No pidime ikka väga vales kohas olema. Edasine juba pure action. 27sekundit ja olime ärganud, riides, buss stardivalmis, käik sees, ainult ketsivilin ning läinud me olimegi... kõrvus kumisemas  mul_on_bemmil_uued_kummid viisijupike.

Pistsin siis pea aknast välja ja no ei usu ma oma silmi. Inimesed JOOKSEVAD suusad käes stardikoridoride JÄRJEKORDADESSE! 2h enne nende avamist. 3,5h enne starti! Absurd!

Toibusime veits. Sättisime sööke ja värke ning tuligi oma suusad ka stardijoonele ära viia. Selleks ajaks oli seal järjekord juba sama pikk nagu nõuka ajal oleks autoostu lubasid või ENEKEsi jagatud. Võtsin siis ennast ka sappa. Koridori avamisel sprintisid kõikseemees ja -naine kui noored Usain Boltid oma parimatel päevadel täiega vasakusse serva, see pidavat stardipaugu kõlades ikka tunduvalt kiiremini liikuma. Mul jagus veel mingi pool tunnikest passimist.

Stardikoridorieelne kontroll oli veel omaette ooper. Julm, Dolph Lundgreni mõõtu svensson, nõudis mult alustuseks rinnanumbri näitamist, mida ma loomulikult polnud veel selga jõudnud ajada. Suuskadel olev numbrikleeps seekord päästis. "Aga mis teine suusapaar sul seal hõlma all!?" röögatas kolmemeetrise käte siruulatusega väravavalvur. Vastasin, et sõbra omad. Siis nõuti sõpra, kes samal ajal kusagil ummikus passis ja keda oleks olnud ka kõige parema tahtmise juures keeruline ette näidata. Vaidlesime tsipa. Võitsin. Lõpuks piiksutasin veel kiipi ja sadade vihaste rootslaste põlastavate pilkude all tuiskasin stardikoridori. Solidaarsusest teistega tegin mõned jooksusammudki. Esimesed peale 2012 aasta Amsterdami jooksumaratoni. Ehitasin endale suuskadest/keppidest püramiidi. Nii nagu tuhanded enne mind olid teinud.

Kerge puder. Kiirsõiduriided selga. Need, millega tavaliselt kord aastas sõidan :) Energiageelid pudelisse. PowerBaril ka nüüd hüdrovariant, millele siis eraldi peale jooma ei pea. Pudel vööga seljale ja olingi valmis.

Stardini 3 minsa. Samal ajal näen vähemalt kolme venda, kes rahva sees paaniliselt oma suuski taga otsivad. Pole paha :)

Ja kõlabki pauk. Kell käima. Seisame minsakese ja hakkame tammuma. Köka-köka. Asi on isegi metsa all oravate vaatlemiseks liiga aeglane. Eespool viskavad osad ennast lihtsalt siruli. Nende selga pargivad omakorda täisvarustuses kohalikud gundesvanid. Toredad grupikallistused. Jahuijaaa, energiaring. Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Mingid prantsalsed paistsid VEEL lõbusad, nad vist ei adunud, et kohe-kohe jõuame esimese tõusu peale, seisma...

Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.

Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat ja mõtlesin kahe asja peale. Esiteks lainestardipededele. Sellel pikemalt ei peatu, las nimekaim räägib, Pullerits: Kuidas vaigistada lainestardipedesid?

Teiseks meenus mulle üks sõber, ekssõber, kes ennast kahjuks võlgadesse kammis ja blaaah...
Ta usaldas mulle kunagi ühe südantliigutava loo. Mees tegi jõusaalis kangiga lamades rinnalt surumist. Mitte väga suure raskusega, aga just piisavalt sellisega, mis peale paari kordust enam käsi sirgeks ajada ei lase. Kaputt. Kang rinnal. Arvan, et enamus meesterahvaid teab seda mitte just kõige meeldivamat tunnet :) Algul vaatad abitu näoga ringi, äkki on märkajaid. Halvemal juhul ei ole kedagi abiks ja hakkadki ise vaaaaikselt kangi üle kõhu rullima... Kui nii juhtuda saab, siis loomulikult nii ka juhtub. Tema stsenaarium osutus veelgi mustemaks, nimelt kang otsustas suguelundite piirkonnas veidike vallatust teha ja ühe palliga natsa jõudu katsuda :)

Õhtuks lood juba pehmelt öeldes väga keerulised. Ainus pääsemisvõimalus tantararaa, jalad harkis, otsetee traumapunkti. Kogu tõde ei julge mees noorte naiskade ees tunnistada, egas ta mingi mömm pole. Kurdab siis, et no mesilane laksas otse kümppi, jalgevahele ja nüüd üks munapoiss veits nagu paistes. Arst nõuab viivitamatut ja kohest ettenäitamist. Mees punastades, et pall on nii suur, et ega te jummala eest naerma hakka. Tsikid lohutavad, no halloo nad ju varemgi igasuguseid teemasid näinud, asi see paistes muna siis pole, ei naera, ei naera. Ekssõps võtab häbelikult käte värinal oma pallikese püksist ja bahh, mida oligi oodata, järgneb paar turtsatust ning hüsteeriline naer. Kutt on sigasolvunud ning otsustas, et ta seda oma PAISTES muna arstitädidele ei näitagi! :(

Ja meie ikka seisame seal tõusul. Jalad harkis, vabatahtlikult. Ilma jõusaali ja mesilasteta :)

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Lõpuks olen ikkagi ühestükkis tõusust üles punnitanud. Edasi veits laskumist. Kliistrivennad vannuvad ja kukuvad ja kukuvad ja vannuvad. Öösel maha sadanud värske lumi on äge. Plusskraadid ei lasknud traktoril mingitki jälge sisse tõmmata. Paras porno. Klassikaroopaid on kaks, pigem mogulijäljed, mis nagu mudelautode rajad, käivad vahepeal kokku-lahku, üles-alla... Kellestki mööduda tahad, siis sumpad pea põlvini lumes, lahmid meeleheitlikult ja hopsti, minut ja skalp, minut ja skalp :)

Kusagil 30. km vist sai ikka juba veidike oma sõitu teha. Aga mitte kauaks, uuesti laksas värsket lund lagipähe. Super :) Takkajärgi kuulsin, et Vasaloppeti viimase 10 aasta kõige kehvemad tingimused. Äkki sellepärast valitseski ümberringi selline morn masekas. Naeratavat nägu tuli lausa tikutulega otsida. Rahvas oleks nagu sunnitööle saadetud. Tartu Maraton on selle kõrval täiega rõõmupidu ja pillerkaar.

Enda emotsioon oli suhteliselt kõrgel, sest stardigrupiga võrreldes sain ju mingist paarist tuhandest mööda nühitud :) Tõusvas joones. Rohkemaks polnud võimeline.

Vasaloppet on selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. Ma plaanisin minna sõitma 5:30. Oleks omasugustega koos startinud, siis vast teostatav, aga nüüd jäin ikka suht kaugele. 6:38 oli lõpuaeg. Medali sai max 6:21ga. Tegelikult olin oma kõrgema matemaatikaga veel mõnikümmend kilsa enne lõppu täiesti graafikus, sinna piirile ennast sättisingi. Kuni ühe kaasmaalasega kokku trehvasin. Hakkas teine jaurama, et medalist oleme ilma, medalist oleme ilma... mismõttes, ei saanud nagu aru. Ja siis turgatas. Mu Garmin on ju autostopi peal. Ehk et, kui ei liigu, siis aeg seisab :) Mu kell näitas lõpuajaks 6:24. Veerand tundi olin seal mäepeal siis ära kulutanud. Enam ei olnud jaksu seda vahet tagasi ka punnida. Paaristõuked olid väääga vaevalised, olematu suusajälje kahel pool ääres haigutas mõnikümmend senti kraavi, mis eelnevate suusatajate poolt sisse raiutud... Puusade kõrguselt paaris lükata on päris funnn. Enam-vähem sama tunne, kui peale batuudil hüppamist proovid samamoodi maa peal jätkata :)

Finišis

Kokkuvõttes rahul. Kahju, et oma treenitust korralikult realiseerida ei saanud, peab vist uuesti minema :) Tundub, et see medal oleks nagu valuuta või nii.

Kiidan finišijärgset logistikat. Go to the flow, sujuvalt võetakse su suusad hoiule, suunatakse bussi, antakse su kotid üleriietega, siis pesema, sööma, kõik bingo-bongo.

Tänud kallile naisukesele, Raimole, Marekile, Kristjanile, Markole, Maakale, Karelile, Raulile, kodustele sparringupartneritele jne jne

Rattarallil näeme ;)


)

Projekt ivovantandem, ehk Rene Mandri ja Silver Schultz Tartu Rattarallil :)

Ikka paneme igasugu hullustele õla alla. Meenutagem kasvõi Classic Monster Stereo Drushbat :)

Classic Monster Stereo Drushba Tartu Rattamaratonil

Lugu sai alguse sellest, et nädal enne Tartu Rattarallilt helistas Rene Mandri, eksproff, kes praegu Prantsusmaal amatöörina pedaale tallub. Nad sõber Schultziga (ka Fraantsis sadulanühkija) mõtlesid peale Tour of Estoniat veidike tsirkust teha ja kas Hawaiil oleks mõnda tandemit laenata. Sellist pärispäris, millega saaks võidu ka sõita.
Veits olin nagu pessimist, nädal ju vaid jäänud, aga lubasin ikkagi uurida.
No ei ole meie tootevalikus sellist. Pole kunagi küsitud ka :)

Panin siis sotsmeediasse küsimuse püsti: "nii sõbrad, kiiremas korras vaja MAANTEE TANDEMIT. Kes teab kedagi, kellel oleks? Rentida. Võlgu ei jää!"
Vastuseid viskas äärest äärde. Enamus muidugi cruiserid või mtbd. Aga üks paljudest vastas üldjoontes meie nõudlikele parameetritele. Pärl kohe :) Reageeris Liisi Rist - S.C. Michela Fanini Rox elukutseline rattur: "Ema ütles, et meil kodus on mingi tandem, aga me ei ole sellega sõita proovinud, vb ei töötagi ja kindlasti vajab veits putitamist. Üks kumm pidi katki olema start sossee raamiga, heh et noh ma ei tea ülipeene start sosseega :), täpsustades, kui midagi muud ei leia, ajaks asja ära"

Retrorelv

Esimeste piltide peal oli küll korralik Tartu Rattaralli 1986 logoga kleeps, aga visuaalne vaatlus just kõige lootustandvam polnud :) Veidike nagu räsitud või nii. Aga ok, paremat polnud ja lasin selle Almare Hawaiisse saata. Sealne kunn Anti Lepik oli vähemalt õige suhtumisega - teeme ära! Pole probleemi. Osad tänapäevased jupid pidid peale minema, sadulad ja värgid ning küll asja saab :)

Andsin Renele & Sillule rõõmusõnumi edasi, ratas olemas, teie võitke nüüd Tour of Estonia ja kõik sujub :)
Kuna see pill pehmelt öeldes just kõige kaasaegsem välja ei paistnud, siis Tartu Rattarallile võidu peale sõitma minna oleks enivei natike keeruline... Tuli midagi lisaks kombineerida. Midagi vürtsikamat boonuseks juurde. Esimese asjana meenus millegipärast Pepsi MAX reklaam Uncle Drew. Veidike inspiratsiooni, natuke läbirääkimisi Vanemuise grimmikunstnikega ja diil tehtud. Kella 7:30ks Rattaralli hommikumeigike kokku lepitud.

Riistvara probleem aga endiselt õhus. Almare venand, eesotsas Reioga, olid vanakooli vantandemiga ikka kõvasti vaeva näinud, kuid need pagana roostes keevituskohad ei olnud just kõige usaldusväärsemad :( Sõna otseses mõttes tekkis hirm, et kui selline ikka kusagil laskumisel 70km/h pooleks otsustab minna, mis siis... ptüi, ptüi, ptüi...

Otsustasime kannapöörde teha. Jätsime uunikumi ja võtsime uueks doonoriks tulitera Schwinn Tango tandemi.

Schwinn Tango Tandem 

Almare kuldkäed sebisid sellele kõverad lenksud, 26-tolliste laiade velgede_kummide asemele peenikesed 28-tollised maantee jooksud, normaalsed kitsad sadulad ja said isegi tagumise käiguvahetaja ideaalselt tööle. Ülekanne tundus esialgu kuidagi napp, 39/11. Samas, saab sellega 100 pööret minutis kerides kiiruseks 47.5km/h. Polegi just kõige aeglasem.

Peeaegu lahinguks valmis. Parkimiskoha valik ei ole taotluslik :)

Reede õhtul viskasid kaskadöörid siis ise relvale pilgu peale, mõõtsid passatka üle ning Tartu Zeppelini mehannid lajatasid finetuningu selga . Pikemad sadulatorud, spets kinnitusega pudelihoidjad, klipid ja veel nipet-näpet.

Esimene proovisõit

Liisi ratas siis seekord eetriaega ei saanud, küll aga kogu software, riided ja kiivrid olid õdede Liisi ja Daisi retrosahtlist pärit :) Tänud.

Edasine läks juba libedalt. Varahommikul veidike silikooni ja fööni, puudrit ja värvi ning napilt enne 10 võttiski rattapeo esimene stardikoridor meie raukadest kangelased kenasti vastu :)

Peale stardipauku vanapaar enam nalja ei mõistnud. Igatahes kuni Liiva mägedeni hirmutati peagrupis kõiki blingbling siresäärseid mehi ja naisi :)

Väga keskendunud ilmega on meie pensionärikesed

Ah, mis ma siin tglt ikka seletan. Tänud kõikidele asjaosalistele, super tulemus igatahes! Ja laseme nüüd Mihkel Jüri poolt tehtud vingel kokkuvõtval videol edasi kõneleda.

Presidendilt 25 liitrit punast veini!

Tagasiteed enam ei ole, Tartu Maraton, siit ma tulen!

Kirjas olin juba ammu, aga osavõtt kahtluse all. Miks?

Eelmise aasta novembris sai Nepalis veidike rattaga ringi mütatud. Kõik oli super, seltskond, ilm jne kui välja arvata, et läksin vist oma rattasõiduoskuse demomisega liialt õssi täis :) Mõelge ise, sul on 30km puhast laskumist, tõeliselt vinge. Meenusid vanad head ajad kui veel F1 sai vaadatud, kus Häkkise kohta kommenteeriti, et mees sõidab "kieli keskellä suuta". Vot sellist downhilli jagus, kus keele kohustuslik asend ongi keset suud, mitte grammigi kõrvale :). Pead tõeliselt keskenduma, sest iga väiksemgi vääratus võib saatuslikuks saada... Jah, aga fun on ju, kohe nii fun, et vaja hirmsasti tõestada, kihutada nii, et reaalsustaju kaob ning eks siis juhtuski see, mis juhtuma pidi :)

Järjekordne šikaan. Vasakult? Ei! Paremalt? Ei! Hüppan üle? Ei! Otsusta! Vasssa... Rkski! Hõkkk! Traaaaaaaaaaaa! Aiiiiii! Täie pa*aga üle lenksu, hing kinni, silme ees 15-Oscarile kandideeriv täispikk mängufilm "Perseiidide sadu"...

Ai kui valus oli. Samas, adrekas üleval ja no mees olen ikka ju, ei saa oma täiskasvanud poja ja teiste ratturite ees näidata, et ma mingi mömm ja eunuhh :) Sain suuri vaevu hingamise korda, rapsisin tolmu riietelt ning hüppasin ratta selga.

Ja juba järgmises kurvis kordus sama... tagumise piduri link oli eelmises vabalangemises kannatada saanud, töösuhe sai minu kooskõlastust ära ootamata ropu lõpu. Õnneks seekord nii valus ei olnud :) Kohalik rattagiid võttis jupi nööri ja parandus mu pidurid ära. Just, nööriga! Turvaline :) Veidike tohterdati jalga ja pedaalisime edasi.

Tohterdamine täies hoos :) 2x pikali. Pole elussees varem nii vingetest seinadest alla kütnud...

Päeva teine pool möödus rahulikult. Veidike piinasid käsi, jalg ja rinnakorv, aga ei midagi hullu.

Järgmised päevad olid juba pehmelt öeldes rõvedamad :) Korralikult ja sügavalt sisse hingamine vaälistatud, naerda võimatu, jalg teeb põrguvalu. Sain sõbra käest mingi närviplaastri, aga ega palju paremaks läinud. Pigistasin hambad risti ja sõtkusin edasi. Pidasin vastu.

Kodus selgus, et ribis, ptüi, roides mõra :( Seda kipsi ei panda, ega välja saeta, elasin temaga koos edasi. Paremal küljel magada ei saanud ja karmimaid liigutusi pidin vältima.

Matsin oma suusa- ja maratonimõtted maha ning kuigi väljas suur talv, otsustasin mina ennast ikkagi liigutada ja hoopiski rattaga tööle ja tagasi veereda, abiks ikka :) (Peale Amsterdami maratoni olen vaid 6km sörkinud, vihkan ikka veel jooksmist ja jooksjaid ning isegi nende koeri :)

Aasta alguses tundus keha juba vaikselt sellest laksust üle saavat ja jaanuari keskel tegingi esimese suusasõidu. Ilm oli ilus, päike, mets, puhas säravvalge lumi ja värk, aga no sõita oli kole raske :) Panin Instagrammi sellest ka ühe pisikese kommentaariga ülesvõtte:

Suusahooaja avalöök tehtud. Harku ring koos kõikide kiirtega, buratinot ja kaerajaani, tund ja 13km, rassssske

Siis ma veel Tartu peale ei julgenud mõelda, kuni, kuni üks sõber oli vist pildiallkirjast inspiratsiooni ammendanud ning õhtuks mulle sellise messi saatnud:

Karol Kovanen
..aga et esimene kord suuskadel, siis ole Sust kõvasti ees, ei tea kas peaks Tartuks väljakutse esitama, korra kindaga vastu nägemist tõmbama vana hea kombe kohaselt?
Muidugi!
Tead va' spordimees, ma panen Sulle Tartus ära!

Priit Salumäe
Davai, kui Tartus mind võidad, siis kingin sulle tutikad jooksutossud, sest suusatajat sinust ei saa, ja kui kaotad, siis ostad kevadlaagris mu synnipäevaks 25l veini, punast veini

Karol Kovanen
sounds like a fair play!

Vot nii :)
Värske ujumisliidu president ja mitte vist nii värske sulgpalliliidu president isiklikult sundis mu vana keha taas Tartusse joonele :)Tänaseks on juba 200km suuska tehtud. Üks kord isegi piiiiik tund paaristõukeid, peale mida 3 päeva ei jaksanud käsi ka tõsta, veel vähem suusatamisele mõelda :)

Ühesõnaga, kõik kes minuga koos Katalooniasse laagrisse tulevad, hoidke pöialt ja andke energiageeli ja lükake mäkke, oodake järgi, ergutage, midaiganes, me oleme ju tugevamad kui need krdi ujujad ja sulgpallurid! :) 

Edu valem: kopeeri ja täiusta, 2. seeria

Kopeeri ja täiusta... Lidl ja Säästumarket, Bauhaus ja Bauhof, näited jagub veel...

Eelmine samateemaline postitus oli rattateemadel, kui Rõuge Racing Team sai valmis oma unikaalse näoga tiimiriietusega.

Seekordne laks tuleb hoopis suusamaailmast.

Sõber saatis eile lingi ja küsimuse, et kas said nüüd rikkaks? müüsid patendi maha või lasid lihtsalt pihta panna... jutt siis Hawaii suusakombest.

Teema algas eelmise aasta septembris, mil saatsin oma ihudisainigurule maili subjektiga: 
"Suusakombedisainitahanruttujumees :)"

põhimõtteliselt tahaks, et identiteet oleks HAWAII ja oldschool 
niipalju, kui vanakooli tsekkisin erinevatelt inimestelt, siis kõige olulisem on PÕLVIK! et, siis mitte päris põlvik, disainitud ikka ;)

Priit 

Selline lühikese ja konkreetse jutuga briif :)

Mõned nädalad, hunnik kavandeid, veidi ennastsalgavat ja kompromissitut vaidlust, võitlust, leppimist ning lõpptulemusega olin ikka pehmelt öeldes üsna rahul. Ja mitte ainult mina ;) 

Ja nüüd siis Itaalia suusaspordi au ja uhkuse, 70km pikkuse Marcialonga maratoni kodulehelt leiame sellise ametliku dressi. Teagi, kas solvuda ja kedagi tutistada, või olla õnnelik, et oled nii head tööd teinud, et sind sajaga kopeeritakse :)

Julge hundi rind on haavleid täis!

Otsustasin ka sel aastal siis ühe jooksumaratonikese päevakorda võtta. Järjekorras juba viies. Liisk langes sedakorda Amsterdamile. Miks just Hollandi pealinn? Nimelt, on mu väike sugulane seal kohalik itikunn, sellest ka siis "2 in 1" mõte, ehk väike külaskäik vürtsitatud kerge sörgiga 82 riigist pärit 38 000 kaaskannatajaga.

Oma eelmised maratoniaastad olen ikka hooajaringselt mingitki sörgiteemat arendanud, sedakorda jäi kevad/suvi puhtalt jalgratta pärusmaaks. Malamuudipoisist treeningpartner sai olude sunnil komandeeringusse saadetud ja no ei leidnud ma üksi sörkimiseks mittemingisugust draiverit :( Koer, kelle liikumisvajaduse pärast suurt muret tundsin, leidis endale samasoolise hõimukaaslase ning on tänapäeval pehmelt väljendades hüperhäpi, hakkasin vahepeal isegi tõsiselt tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema :)
Jooksutreeningutega alustasin peale Tartu Rattamaratoni, 5 nädalat enne Amsterdami.

Kusjuures, üleminek polnudki seekord kõige hullem :) Jalad veits kanged, aga see käib asja juurde. Tartu Sügisjooksul 44 minsaga lipatud 10km oli lootustandev. Vaatasin netist erinevaid kalkulaatoreid ja need pakkusid kümpsiku baasil maratoni lõpuajaks 3h25-3h35. Siiani oli isiklikuks eelmisel aastal Dublinis joostud 3h46. Esialgne plaan oli üritada 3h39 (tempoga 5:12/km).

Veidike unistasin küll veel kiireminigi liduda, aga mitte nüüd oluliselt... :)

Reede õhtuks jõudsime oma kalli abikaasakesega Amsterdami. Lennureis Eesti Õhuga läks suht tõrgeteta, kui välja arvata pisiseik, et piletit ostes lubati hinna sisse ka pardal pakutavaid vingeid hõrgutisi, päriselus oli see lihtsalt omavoliliselt maha tõmmatud või kellegi poolt ära söödud :) Mailiaadressi väga nende lehelt ei leia ja tasulisel numbril oma toitu ma ka taga ajada ei viitsinud :) Las ta jääb.

Nalja hakkas sama järgmisel päeval kui staadionil paiknevasse võistluskeskusesse oma numbrile järele läksin. Kõik oli bueno, expo, meeletu möll ja sagimine, aga mida pole, on minu rinnanumber :( Olete kenasti maksnud, olete kirjas, eliitgrupis!!! Aga teie numbri on keegi välja võtnud, team, manager?... Ooooot, Tulpidemaa pojad! Mis krdi eliitgrupis?!? Mis pagana team ja manager? Ma sisestasin regamisel oma eeldatava lõpuaja, 3:45. Mis eliitgruppi te taga ajate? Jah, Janne Salumäe on mu abikaasa, aga eestlastest jooksis päriselt maratone Jane Salumäe, mitte Janne, ja ta ei ole isegi mu tütar ega veel vähem ema! Jah, Erika Salumäe on olümpiavõitja, aga mis see siia puutub? Mina olen Priit Salumäe ja ma armastan rattasõitu, et mitte öelda vihkan jooksmist ja ma ei suuda ühtegi kilomeetrit alla 3 minuti neverever joosta. Mis krdi eliitgrupp? Mu laiade puusade ja kitsa selja taha mahub lõdvalt 5 eliitgrupi musta meest ennast korralikult ära peitma. VARJATUD KAAMERA või mis!?

Lõpuks korraldajad leebuvad, politseid ei kutsuta, mulle kirjutatakse ikkagi uus number välja. Eluvõimalus saada suures plaanis Eurosport live'e kustub hetkega. Tagantjärgi isegi kahetsen, esimesed 100m oleks vast ikka tuules püsinud :)

Päriselt nad muidugi mulle ei andesta, saan stardinumbri 172! ja mind paigutatakse gruppi 3h00-3h30! Tule taevas appi, miks nad mind vihkavad? :)

Kuid see polegi veel kõik. Võistluskeskusest lahkudes arvab üks kohalik naisterahvas, et sõidab ülekäigurajal mul lihtsalt varbad laiaks. Tõenäoliselt olin ikkagi spetsmärgistusega "ohtlik võitjasoosik", kes vaja eos elimineerida, hoida eemale üüratust auhinnalauast. Pääsen paari meeletu hüppega küll kindlast surmast, kuid kuna sooritus mõõtmisele ei läinud, siis Jaak Uudmäe Eesti kolmikhüpperekord jäi seekord napilt püsima. Mina õnneks ühegi kriimuta, aga mu tutikas "IP67 klassiga tolmu ja veekindel Sony nutitelefon, mis toimib ka ekstreemsetes tingimustes" - müüt saab sajaga murtud. Telefon prantsatab asfaldile ja tema kriimustuskindel klaas võtab hetkega moodsa spiderman-looki!

Mitte just kõige roosilisem algus, aga ega siis sellest ennast heidutada saa lasta.

Õnnelik kilekotimees stardis

Ilmaga eriti ei vedanud, ei midagi väga hullu, mingi 10C sooja ja rõve tuul. Päeva peale lubas +16C ronida (rõhuga sõnal "lubas", sest laeks jäi vast 13-14C). Jooksuriided selga, 5 geeli taskusse, prügikott peale, mis sooja hoiaks ja mille vahetult enne starti saaks ära visata, ning olingi põhimõtteliselt valmisolekus no1.

I am the King of the world!

Miskit erilist tunnet ei olnud. Suht kindlalt oma tempoga peale ja vaatab, mis saab. Aga... Oma stardigrupis mõnusalt loksudes ning nähes kuidas 3h30 sildiga vennad eest ära panevad, tekkis korraks nagu tahtmine sappa haakida, õnneks loobusin... Pilk kellale. Esimesed kilsad 5:00min/km, enam-vähem, plaanitust veitsa kiirem, aga anname andeks... ja mis siis juhtus, keegi ei tea :) Lõvisupp! 4:50, 4:51, 4:50, 4:47 jne 15. kilsa peal veel selline 3h20 kopikatega eeldatav lõpuaeg. Kuni 20km-ni ei läinud kordagi üle 5minsa kilsale. Jube mõnus, päriselt noh, nauding lausa see sörgivärk. Fännan kalkuleerimist-spekuleerimist, jagan laskmata karu nahka. Ühtlase tempo säilimisel tuleb 3h27 ära. No jummala kunn mees ikka olen :) Isegi 3h30 pacemakerid jäid jalgu :)

Poolmaraton 21,1km aeg 1h 44min - ikka 3 ja poole tunni tempo (eelmise aasta Dublinist lausa 9 minutit praem!).

Ja siis, ja siis, sai minu üürike pidu üllatavalt kiire lõpu :) Väga ei taha edaspidist meenutadagi. KÕIK vaevad saabusid üheaegselt. Pistis ja peksis, kiskus ja rõhus, keeras ja kloppis... :(

Finito, kaputt, pi*dets - 26. kilsa... 16 veel (stardinumber on ikka aus mul :)

26. kilomeetril oli mu naisuke ergutamas, hetkeks sain küll energiat, kergemaks läks, aga suurt pilti see ei päästnud... Kas liiga kiire algus maksis nüüd valusalt kätte või olin tõesti toitumisega midagi kapitaalselt mööda pannud, sest 30. kilomeetril astus uksest sisse, et mitte öelda, lõi selle jalahoobiga lahti, soomlasest sõber Yrjö! Peale temaga lähedast taaskohtumist, ning paariminutilist sisikonnal toibuda laskmist, läks tegelikult veidike kergemaks küll... Mitte, et ma jooksma oleks hakanud, enesetunne läks paremaks... edasi ikka koomas ja komberdades. Ei päästnud moosekandid ega kusagil vilksatanud raja ainus tuuleveski... Elu nagu tummfilmis, trambid oksega immutatud vatis, vabatahtlikult, ja nii ongi :)

Teine poolmaraton 21,1km aeg 2h 14min - KOLMKÜMMEND minsa kauem kui esimene pool! Tase! :)
Dublini maratonil hõiskasin: "Kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)"

Ühesõnaga, kogemus väga vinge, aga: "Remember kids, don't try this at home!"

See paremal olev vend ei otsi prügikastist taarat, ta tervitab oma Soome sõpra Yrjöt :)

jun 2010 Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass
okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton 
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton 
okt 2011 Dublin 3:46 Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodood tegin
okt 2012 Amsterdam 3:58

Sry Karmen ja Ailt, mis si*asti, see uuesti :)

Sõber programmidirektor kaotas mulle Tartu Sügisjooksul 5minsaga, aga Amsterdami maratonil kaotas ta mulle hoopis 5 minsaga :) Kompromissitu heitlus. Nagu pildilt näha, siis ega tal ka vist lihtne polnud, istuma saada siis...

Kuidagi kehv mulje jäi Amsterdamist. Maailma top maratonide hulka pääses ta vist vaid tänu sellele, et osalejad saavad hiljem coffeeshoppe külastada, seeni nautida ning punaste laternate all paiknevaid kortereid kiibitseda, neid, kus peremehed toas temperatuurid nii põhja keeravad, et vaene õrnem sugu pesu väel akendel higistama peab...

Õnneks oli maratonipäevaga tekkinud esmamulje ikka suht petlik. Järgmised päevad käisime kallikesega merelt laenatud Almeres, Haarlemis, meediapealinn Hilversumis, imeilusas Delftis ja veel terve pika päeva Amsterdamis endas. Super. Lõpetuseks, kirss tordile, veel Ajax - ManC, Balotelli, Tevez, Meistrite liiga live!, kus kohalik sats siis Inglismaa rikkuritele koha kätte näitas.

Tänud Jaanile ;) 

Raudteejaam

Rattapoe stiilne ukselink Delftis

Tsekkige velotakso raami ;) Keegi oli minust ette jõudnud, sest kutt oli PÄRIS Hawaii Expressist ikka kuulnud juba :)

Inglasest ManCi fänn suure mängu eelõhtul kanalivaadet nautimas

* Musile tänud fotode ja seltskonne eest, eks

Statoil, tubli töö!

Eelmisel sügisel tegime Hawaiiga väikese Statoili flirdi, eesmärgiks ühiseid kevadisi turundusteemasid leida. Sädet oli, aga leeki nagu väga üles ei puhunud :)

Töö käigus sai kütusespetsidele ka ühte Copenhagenize.com blogipostitust nina alla hõõrutud: Bicycle Care Station by Statoil, et vat kus ikka välismaal osatakse :) Ei mäleta täpset reaktsiooni, kuid erilisi heurekasid ja ovatsioone nagu ei täheldanud :) Olime küll valmis ratturite heaolu nimel projektile ka ise veits õlga alla panema, aga läks nii nagu läks... ehk, et ei läinudki kuidagi.

Vahepeal on veidike vett merre voolanud, kui nüüd seda Norra õlitilka hoolega hõõruda, hakkab alt kandalaste Öökull kumama, sellest omanikevahetusest võiks järeldada, et küll neil seal ettevõttes palju muudki teha, kui õnnetute ratturite peale mõelda :)

Kuid imesid juhtub, sõidan mõned päevad tagasi Haabersti Statoilist mööda ja no ei usu oma silmi! Nagu pauk luuavarrest, hjuuuudz valge jalgratas laiutab keset tankla seina. Mismõttes, mis toimub!?!

Respekt!
Piinan kohe ummikukohvi pakkujate turundusjuhti ennast ja saan oluliselt targemaks. Jalgrataste hooldusalade ideed testitakse hetkel. Kui see klientidele meeldib ja seda hakatakse kasutama, siis on plaan kevadel ka mujale teenindusjaamadesse laieneda. Siiani on ainult positiivset vastukaja, rohkem operatiivset tagasisidet oodatakse kevadel, kui õige rattahooaeg peale hakkab. Hoolduspunktis saab hetkel kumme pumbata, käsipesu teha ja tulevikus on jaamas saadaval ka käepärane rattavõtmete komplekt. Lisaks on seal koht, kuhu saab ratta oma lukuga kinnitada ajaks kui klient poes ringi tuuseldab (ok, minu väänatud lauselõpp, viisaka firma turundusjuht räägib teiste sõnadega :).

Testisin siis eile asja ära. Arenguruumi on, aga anname kõik andeks :)

Päris kenasti sobib mu ratas siia, eks :) S-suurusega raamiga võiks veidike keerulisemaks minna, aga vast saab hakkama. 

Puust ja siniseks

Õhku saab autoventiilile ja loomulikult ka peenikesele presta ventiilile.
8 atti kätte ei saa, aga  4 vast ikka. MTB ja linnarattaga hätta ei jää, maanteepüssi jaoks veits vähe :(

Veesurve võiks veidike tugevam olla. Mingid harjad_värgid äkki ka? Veega lodistada lihtsalt pole nagu see. 

Rattahoidja küll, aga raamist kinnitada väga nagu ei saa :( Läheks sisse šoppama küll, kuid siia oma vokki ei tahaks nagu eriti jätta. Mingi intelligentsem raamikinnitusega võimalus paluks  ja teenindajalt võiks luku ka saada ;)

Hoia mind hellalt! Armastusega. Sinu ratas.

Tubli töö, Statoil! Ma siiani küll pigem ühe teise N-tähega tankla klient olnud, aga teie selline pisike kompliment rattarahvale mõjutab mu alateadvust vast niipalju küll, et järgmisel korral oma raudhobusele juua ostma minnes tahtmatult hoopis teie boksi keeran :) Tänud

Nibin nabin!

Eile seadsin siis ennast esimest korda elus telekast teadlikult maadlust vaatama. Tunnike ootamist, mõned mintsad närvikõdi ja hõbedane Nabi. Kõva! Respekt!

Suure maadlusõhtu taustal meenus üks seik Paris-Dakari sõidult.

blogist copy
(03.10.2006, Priit)

Margus magab. Keset päeva. Eile arvas ta, et võiks ala vahetada. Kui need korraldajad siin muudavad reegleid nagu tahavad, eraldistardid ja värgid, siis võiks me ka millegi uuenduslikuga välja tulla. Oleme innovatiivsed Eesti mehed ju.

Näiteks võtaks kavva klassikalise maadluse. Selle eest saab lisapunkte siis. Iga seljavõit on 1 tund. See liider, väike Rob kaalub 57kg. Mina olin kodus nõksa peale kaheksakümne. Saan jagu küll, onju? Enne teeme Margusega nädalakese trenni, peale õhtusööki, kui teised hakkavad magama sättima, hakkame meie maadlema, telkide vahel, nagu kaks karu, higistame, vahutame, punnime, puristame ja vääname teineteist nii, et maa kumiseb, mets mühiseb, kivid lendavad... Äge!

Medved seletab rahvale, et see ongi Eestis rahvuslik spordiala. Mehed lähevad pubisse, võtavad kannu õlut ning hakkavad maadlema; lõunavaheaegadel tööl maadeldakse; väimehed peavad äiadega maadlema, et tütar endale saada; tahad uude kohta tööle kandideerida, pead ülemusega maadlema; politsei teeb liikluses trahvi, kui ei taha maksta võid maadluse valida, kui võidad oled vaba mees, riigikogus ka maadlevad jne jne.

Kui see kuldne medal oleks nüüd ära tulnud, siis mine tea... :)  Mõelge ise, milline maadlusbuum oleks paisu tagant valla päästetud :) Kangert küll hõiskab, et jalgrattasõit on uus golf, aga Taaramäegi ju alustas oma karjääri just nimelt maadlejana, päriselt. Tglt peab vist selle hõbedase autasugi tagajärgedega pisut ettevaatlik olema :)

Maadlustiim

Pe*se see uus liiklusseadus!

Eelmisel nädalal käis kõigepealt siis pressist läbi uudis, et Politsei hakkab jalgrataste helkureid ja signaalkelli kontrollima. Enamusele rattarahvast jäi see vast hoomamata, kuni sai netti üles riputatud protokolli väljavõte, mis ikka tõelise kulutulena välgukiirusel levima hakkas. Tõepoolest ooongiiii kedagi trahvitud: "Juhtis jalgratast, millel puudub töökorras signaalkell"

Kas pollaritel enam tõesti midagi kasulikku teha pole, kas kõik vargad_pätid_kaabakad ja autoroolis kihutajad on juba kinni püütud? jne jne. Suurem osa reageerijatest olid just sellise suhtumisega. Ok, oli ka teistlaadi mõtteid stiilis, et politsei ei tee ju seadusi ja, mis seal siis imelikku on, kui rattur pimedas nähtav oleks jne

Mulle millegipärast meenus anekdoot, kus perekond paadikesega jõe peal. Oh imet, tõmbavad lupsti kuldkala välja. See võrukael paneb loomulikult oma tavalise loo repeat-i peale. Laske mind ainult vabadusse, täidan punktipealt teie kolm misiganes soovi. Perepeal tõmbab kohe filmi käima, loomulikult laseb õnnetooja vette. Samal ajal jõuab perepoeg oma salasoovidele detsibellid taha installida: "Hamstrit tahan!". Isa: "Per*e see hamster!", millele järgneb ema agooniaeelne karjatus: "Võtke välja! Võtke välja!"

Kõik tahavad justkui head, aga välja tuleb ikka nii nagu alati :)

Ok, ei lahmi, süveneme veidike.

Uuest liiklusseadusest loeme:

§ 87.  Jalgrattale esitatavad nõuded
 (1) Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:
 1) töökorras pidur ja signaalkell;
 2) ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur.

Pidurid korda. Loomulik. Keegi ei vaidlusta. Signaalkella juurde tuleme veel tagasi. Järgmisena võtame helkurid.

Ausalt öeldes esindan ma siin eelkõige liibuvates pükstes lükramehi. Võidusõiduratastega. Just see seltskond, kes helkuriteemale kõige rohkem vastu punnib. Esmapilgul õigustusega. Tavakruisijad tõenäoliselt vaatavad oma ratast ja no pole varem isegi märganud, aga siin ju kõik helkurid omal kohal, millest see paanikaosakond ? :) Eks võttis ennast ka korra nõutuks, et kas  ma tõesti pean oma udupeene elektroonilise käiguvahetajaga 6,4kg kaaluva ratta kodaratesse mingisugused plastmassmonstrumid külge kruvima. Paljud meist on valmis hinge hinda maksma, et järjekordne mõni gramm vähem kaaluv jupp ära vahetada ning siis tuleb keegi ja ütleb, et vot paned nüüd sellised jurakad kodaratesse lisaraskuseks. Mismõttes? Aerodünaamikast rääkimata.

Pagan, loen veel seadust, kodaratest ei räägi ju keegi. Erinevad jooksu- (velje) ja kummitootjad kasutavad tegelikult tihti helkurit oma toodete juures. Sõber kirjutas, et tal on helkurid rattakingadel (taga ja külgedel), pükstel (taga säärte peal), kinnastel (krõpskinnutsed), jopel (varrukatel ja seljal, ees rinnakõrgusel )  ning isegi kiivri kogu kuklaosa on üks suur helkur. Et, mis siis ikkagi on oluline, kas olla pimedas nähtav või olla pimedas nähtav?

Uurisin Politseist, et mis need  õnnetud lükramehed tegema peavad.

Vastus:
Kui helkurriba täidab oma eesmärgi ehk helgib, siis läheb ta arvesse. Kindlasti tuleks jälgida sellise helkurriba kulumist ja määrdumist. Kulunud ja määrdunud helkurriba eesmärki ei täida ja liiklejat pimedas näha ei ole.
Helkurite suurus ja kuju ei ole olulised. Seaduseandja eesmärk on teha jalgrattad liikluses nähtavaks. Seda peaks arvestama rattale helkureid pannes.

Kõlab nagu HOOLIMINE, mitte seaduses näpuga järge ajamine elik kellegi tahtlik peedistamine või raha välja pumpamine?

Võtsin meie reklaamiagentuuri ette ja palusin neil helkurkilega veidike vaeva näha. Tulemuseks punased-valged mummud, südamed, ruudud, ristkülikud, erinevad logod. Midagi igale maitsele.

Jah,  seadus tuleb paraku teha ikkagi vist enamuse järgi. Sinna erandite a la "välja arvatud trenni tegevad sportlased" sisse kirjutamine läheb keeruliseks. Trenni tegevate sportlastega on üleüldse segased lood. Ma tulen hommikul tööle täpselt samas liibuvas varustuses nagu õhtul trenni minnes. Aga ratas on mul pigem ikka kui transpordivahend. Veeren vaikselt mööda kergliiklusteed. Siis nagu peaks tuled/viled küljes olema ja kaaskodanikega arvestama. Õhtul lähen paari omasugusega trenni ja nüüd enam liikluseeskirjad ei kehti. Siit jõuamegi sujuvalt autojuhtide lemmikteemani, et kas Urmo Aava teeb Järvevana teel kiiruskatseid ja kas Värnik lammutab ööklubis odaga. Ok, viimane näide oli halb, Värnik võib ööklubis odaga möllata küll, aga seda ei suuda ei Anu Säärits ega Helar Osila spordiuudistes kajastada, teise saate teema :)

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et palju on ikka meie endi kätes, kas meiega liikluses arvestatakse ja kas meil on õigus teistelt nõuda seda, millele me ise vilistame.

Tegelikult ei pea liikluses kõik ju kõiki vihkama :)

Veel õli tulle. Milleks mulle need helkurid, ma ju pimedas ei sõida, neist ei ole kasu. Nõus. Isiklikust kogemusest: Varakevadel trennis, tuul keerab, väike valearvestus, kerge nälg ja jäängi hopsti väääga hämara peale. Noh, mul õnneks tagatuli. Panen selle vilkuma, töötab. Jõuan poole tunni pärast koju, vaatan ratast, tuli ei plingi :( Millal ta tühjaks sai, ei tea. Helkurit polnud loomulikult. Risky business.

Jõuamegi vaikselt rattakellani. Signaalkellani siis. Mitte pulsimõõtjani, mis põhimõtteliselt ju annab ka mingi alarmsignaali, kui süda liiga puperdama kukub :)

Politsei trahvib, appi! Rattamüüjate vandenõu, tegid raisad hea lobitöö ja nüüd müüvad nagu muda. Ma tõesti tahaks näha sellist Eesti rattakaupmeest, kes oleks valmis misiganes koguse rattakellakeste müügi nimel laskma tekkida situatsioonil, kus inimesed trahvihirmus ratta nurka panevad ja pigem sörkjooksule või saalialadele sõrme annavad. Suhteliselt lühinägelik oleks selline ajutine müügiedu. Küll, aga olen kindel, et kõik, või vähemalt enamus kaupmehi on valmis panustama rattasõidu turvalisemaks muutmise nimel.

Ma eelmisel aastal panin oma maanteerattale pisikese kõll-kõll vanakooli kella peale. Ja no ma tõesti olen võibolla erand, aga mulle meeldib sellega kergliiklusteel kõlistada. Miks? Sest meie kergliiklusteedel valitseb sõna otseses mõttes üks suur kaos. Lapsevankrid, nende emad, laste siis, mitte lapsevankrite. Siis emad, kes pole enam kenad, lapsed, koerajalutajad, rulluisutajad, tõukeratturid, jooksjad, kepitajad ja veel kõiksugu karvased ning sulelised. Et neist vähegi mööda saada, selleks on rattakell piisavalt spetsiifilise heliga. Kümnest kaheksa annavad sulle viisakalt teed. 20%, kes on kõrvaklappidega, pilves või lihtsalt po*uistid, neile ei mõju nagunii ei pidurite klõbistamine ega hüüded/röögatused, a la: "Möödun vasakult või möödun paremalt!" Jah, paljud üritavad muga vaielda, et nad saavad ideaalselt hakkama ka hõigetega. AGA, minu arvates on kellakõlin soliidne, ja mis põhiline, kõlab ikka suhteliselt ühtemoodi kõikides erinevates meil räägitavates keeltes.

Veidi tõmbaksin paralleeli Hispaania/Itaaliaga, kus ratturist möödasõitu planeeriv autojuht annab kerge signaaltörtsu, märguandeks lihtsalt. Teinekord  isegi vaid selleks, et sa küünarnukiviipega talle omakorda möödasõitu lubaksid. Respekt, vastastikune. Jah, meil on sinnani pikk maa, aga taaskord, matslus tekitab matslust, vihkamine vihkamist. Ehk reguleerib rattakell veidike ka kergliiklusteede sõjaseisukorda. Mida rohkem ta heliseb, seda enam inimesed jõuavad järeldusetni, et äkki ei olegi neljakesti õlg-õla kõrval jalutamine just kõige mõistlikum tegu...

Ah jaa, mis kasu mul sest krdi kellast, kui ma kergliiklusteele ei roni. Nõus. Ei olegi. CFC või Nõmme Rattaklubi saateautoga treenivatel poistel ei ole seda kella tõesti kellelegi tilistada. Samas, peavad nad kuidagi ka treeningbaasi jõudma ja sealt koju veerema. Kahtlustan, et nii mõnigi kasutab selleks kergliiklusteed.

Ma olen nõus, et kella puudumisel trahvimine on ikka suht üle võlli teema, aga vähemalt on see kampaaniakorras ratturite kontrollimine pannud inimesed uue liiklusseaduse osas veidikenegi mõtteid vahetama.

Austame jalakäijaid, rulluisutajaid, koerajalutajaid, autojuhte, bussijuhte... Teeme algust kohe ja  ma olen kindel, et pehmelt öeldes paaaaar pikka aastat ning olemegi Eestist supsti nagu üleöö vorminud oma pisikese Mallorca, jalgratturite paradiisi ;)