Kui teil ikka väga suur isu on dopingukahtlustus kraevahele saada, siis minge varakevadel rattalaagrisse tutika veloga, mille tehnilistest parameetritest teil õrna aimugi pole...Kunagi ammuammu õppisin koolis ühiskonnaõpetuse tunnis sellist asja nagu põhjuslik-tagajärglik seos. Üritasin õpetajale selgeks teha, et korduvate tema tundidesse mitteilmumiste (pojad, ärge seda pln lugege :) taga ei ole mina, vaid hoopis keegi teine. Ma ei vihka seda ainet ega õpetajat. Süüdi on kanadalane, 1861 sündinud James Naismith. Kui tema, paha mees, poleks korvpalli leiutanud, siis minust ei oleks saanud võimlarotti, kes kuni viimase bussi väljumiseni saalis peale loobib, ma oleks pärast tunde koju läinud, ära õppinud ja alati kenasti esimesse tundi jõudnud... Nüüd, aga näete ise, mis juhtus.
Valede ülekannetega kevadlaagrisse minekuga on sama jama, pisike hammasrattake võib edaspidist elu palju mõjutada :) Mägedes sõitmiseks on oluline, et saaks omas tempos kerida, siis ei aeta pulssi väga üles, liigud aeglaselt, aga kindlalt tipu poole. Kui kergeid käike ei jagu, oled sunnitud kiiremini üles väntama, sest liigselt raske rauaga kangutades on oht lihtsalt külili kukkuda :) Sõites rahulikult, nii 60 vändapööret minutis, ülekandega 39 x 25 (eest väike, tagant kõige suurem), saame kiiruseks 12,5km/h. Minu tutikal pillil oli suurem tagumine ketas 21 hambaga. 60x/min jalgu ringi ajades kasvab kiirus juba 14,9km/h! Ehk, pead rohkem pingutama, pulss läheb üles ja vooooorm saabub varakult :D Kevadlaager peaks olema rahulik põhjaladumise aeg, sest mida laiem on püramiidi põhi, seda kõrgem tipp. Nn "saiavormi" saavutamiseks tehke nii nagu mina 2002 Toscanas :)
Kodumaale tagasi jõudes oli selline tunne, et andke ainult võistlusi, võtan lenksul alt kinni ja läbi_nina_hingates võin kellega iganes võrdselt kihutada. Esimene võimalus end ässadega testida saabuski kohe. Keila Bianchi-Yema 123kilsane maantesõit oli kokku toonud suht esindusliku seltskonna. Esimesel ringi pandi asjad paika, eest läksid Cofidises sõitev Tombak, Kayaba-Yema proff Kana, Oras... peapunt jäi loksuma, asi nagu otsustet... Ja siis teisel ringil sain mina koos igiliikur EJLi suure juhi Karla ning veel paari selliga pelotonist minema. Midaiganes seal otrõvis tehti, aga igaljuhul püüdsime me nad kinni! :) Sõitsin vahepeal küll silmamunade peal, aga asi oli seda väärt. Jooksikutega ühinedes jäi eredalt meelde Allani kivistunult_kohkunud grimass, esimest aastat Hawaii Expressi ridades pedaaliv mees vaatab üle õla ja näeb mind, tsainikust tiimipealikut lähenemas... :D
Edasisest literdamisest ma muidugi palju aru ei saanud, viuhhh keegi paneb vasakult tee äärest paugu, teised järgi, kohe kontra paremalt, uuesti vasakult jne jne, hullumaja :) Krdi vere maitse suus, kõrvus kohiseb, silme eest must, aga sunnid end kõikide litritega kaasa minema... Lõpuks võttis Tombak ikkagi oma, Oras teine. Mina kusagil tosina peal, peagrupist mingi paari minsaga ees. Vinge võiduajamine oli ja kuuldused manustatud "jõusöödast" saidki tuld :(
Maikuiseks Tartu Rattaralliks oli mu lennukus loomulikult raugenud ning hooaeg läbi :D Hakkasin rahulikult suusahooajaks valmistuma... Järgmises laagris olin juba normaalsete ülekannetega :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar