Ratturi päevitus vol6 - Horvaatia

2004 parkisime oma rattaporuka kaheks nädalaks Horvaatiasse. Sedakorda taas bussiga ja otse Šibenikki. Umbes Pärnu suurune veneetsiapärane linn peidab endas muinasjutulise kindlusega vanalinna, kus üle 100 kohviku ja palju koduseid pisikesi restorane...

Slaavi riik, kes viie aastaksese eest reklaamis oma Euroopa ilusaimaid randu ja huvitavat mägist loodust lausega: “Tulge Horvaatiasse, enne kui turistide massid selle paiga taasavastavad!” Oli ju sõda vaevalt 8 aastat tagasi lõpu saanud. Ühtepidi küll piisavalt pikk aeg, aga sellegipoolest võis nii mõnegi kaasreisija näost murelikkuse noote välja lugeda. Peab tunnistama, et endalgi oli suhteliselt õõvastav pommirahe all kannatanuid hooneid ja teeäärseid "ettevaatust miinid" silte jõllitada :(

Sihtkohta oli jäänud veel mõnnikümmend minutit bussisõitu, maantee, mida mööda liikusime, meenutas Tallinnast Peterburi suunduvaid esimesi kilomeetreid... nagu oleks mingitest paneelidest kokku lapitud, justkui Легендарная Байкало-Амурская raudtee?... õhkkond bussis muutus iga sekundiga aina närvilisemaks. Vahepeal, enne seda tühermaad, olime mitu tundi piki rannikut sõitnud, pulss küttis ikka täiega punasesse, megajärsud kurvid kaljuservadel ja sajad meetrid vabalangemist... Meie tippmehe Allan Orase tujuseier tõmbas kolakikolaki läbi bussi põhja. Hooaja üks olulisemaid tegevusi, kvaliteetne kevadlaager, paistis nende teede peal küll pigem utoopiana :(

Vahelduseks sõelus ees ja taga meeletutes kogustes kohalikku folkloori, Top Gearist tuntud Jeremy Clarksoni poolt maamunal viletsamaiks autoks tituleeritud Yugo-sid. Juba tundus, et olime ennast ikka selgelt hämada lasknud, kas siis lubatud 2750 tunnist päikesest aastas, ööpäevaringsest aprillikuisest +15C avg, meid võõrustada lubanud kohalikust pisikesest rattaklubist, kes väidetavalt kusagil 100-150 kilsa iga päev treenida suudavad. Vaevalt, et kaalukeeleks sai hoopiski see, et Šibenik oli sünnilinn Horvaatia läbi aegade ühele kuulsaimale korvapallurile, NBA-s ilma teinud, kuid kahjuks karjääri tipul traagiliselt hukkunud Dražen Petrović-le? Mis koss siia puutub? Igaljuhul see riik ei paistnud kusagilt otsast ratturite jaoks olevat :(

Korraga nägime ilmutust! Uskuge või mitte, aga nende esmakordselt 1978 Jugoslaavias ilmavalgust näinud ja 70 riiki eksporditud (ei ole võimalik!), 3500 euri maksvate Yugode vahele ilmus 400 000 eurone LUMIVALGE MAYBACH 62! Nagu Roman Abramovitši Pelorus Bellakeste vahel. Kohalikud numbrid peal, stoilise rahuga kulgemas endast 100x odavamate liigikaaslaste seas... See oli meile igaljuhul hea märk :) Veel pool tunnikest ja oleksime nagu paradiisi jõudnud... Imeilus, Aadria mere rannikul Dalmaatsias asuv Sebenico (itaaliakeeli) linnake, koos oma UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud katedraaliga, võttis meid avasüli vastu.
Jagus rattasõiduks ilusat asfalti, tõuse, laskumisi, gostionoje'si, gostionica'si, lasticama'si, riblji restoran'e, teran'i, opoplo't, plavac't, dingačpostup'i ja ohtralt bevandat...

Otsige Maybache ;)