Mootorratas

Täna oli esimene päris suvine päev. Kohe pärispäris. Meie õrnemanahalised said ikka korraliku „joodiku“ päevituse, mida kohati ka ratturi päevituseks kutsutakse :) Ehk, mitte mingi popp randivaba värk, vaid just selline, siiruviiruline tulipunane...

Suvise Toskaana üle on küll superheameel, aga kurb olen ikkagi :( Homme mängivad meist poolesaja kilomeetri Euroliiga veerandfinaalis Siena Montepaschi ja Ateena Panathinaikos. Ülikõva mäng. Absoluutne Euroopa tipp, NBA satsidelgi läheks raskeks. Siena hetkel 14 mängu järjest koduväljakul võitnud ja seeria seis 1:1. Piletid OTSAS, välja müüdud, finito, krt. Üks kohalik vend lubas küll veel midagi sebida, aga ega ma väga sellesse usu... Ainus variant vist ennast kusagile kohalikku baari sokutada ;) Kossu vaatama loomulikult. Elamise telekad on meil vaevalt tikutopsi suurused.

Eelmises postituses rääkisin Ain-Alari imerelvast, millega ta meil siin kaelasid pikaks venitab... Panen siia ühe täna tehtud pildikese. Homme peame taas, keel vestil ja sall pikalt järel, selle mootorratta tuules ennast kinni suutma hoida. Eks mees räägib lähipäevil oma videoblogis sellest raketist lähemalt.

Spetsiaalselt Eesti Raudmehele lipuvärvidega ehitud istumine. No PEAB tulema see täispika triatloni maailmameistritiitel. Hawaii Ironmani võit! Mees on seda väärt.

Fotod: Jüri Vlassov